Jessas, kus aeg lendab

tähtajad tähtajad
kuhu lendate
põleva leegiga
lendate
tähtsad asjad pagasis
ei tule tagasi
langete
võõrastesse diivanitesse
taevased kehad
potsatades nagu õunad
ja nii ingellikult
keelitades üldse välja ajast-ruumist
eriti nüüd kus aeg on juba langenud
alla parasvööd alla põhjanaba
horisondi taha
maandunud
pöördun
keset tuba
virvendad
mõnda aega
mul hakkab paha

Jahilt

pea mu süles
vaatad üles
hirvesilmad


kitsejäljed
lumel maas
vedelemas

nägu kurjast vaimust vaevatud
sa lõpuks aevastad

mõrkhõrk aastatetagune

tökatkohv suhkruga
tuba oli siis sama hele

Tere

hommikumaalt ta
siiajõudes terendub
akendepeeglis