põrnikas

põrnitsen vaikust
enda ees.
mõtlen, et on nii vaikne.
miski ei helise
minu sees

väldin neid elutoast väljuvaid noote
enda ümber õhuvanni
suure seebimulli ehitan -
selline röögatu vangikong
ongi.


peaksin valima teise tee,
varsti.


vaikuses
tunnen, er mõte on vara.
mitte liiga vara
ei tohi äratada
kräunuvat melomaanilõvi.


põrnitsen vaikust
ja põrnikaks muutun

(Soosteri "Vaikus" 1962)

Kadunud poeg

mulle oled sa 
ikkagi üks tüüp!
nööp, mis ükskord ära kadus,
adusin vagusi vagunis
ja rööbaspuudel turnib
suitsukoni.
mitte minu 
mitte sinu
mitte kellegi
hüljatud ja Austraaliasse saadetud
väikene hing,
kes peab olude sunnil kannibaliks hakkama.

(miski inglise impeeriumide doki ainetel)

masu ja mees

laostunud.
aos.
augustivalguses
kehitad õlgu
mehitad kogu õhtu 
ja pilvelaevastiku
iseenda kaeblikkusega.

ja valgus saab
teraviljavihkudena
soojade pihkudega 
vilkuvate pilkudega
katsuda su tühje taskuid.