mu kobade näppude vahele kinni jäänud käärid värisevad veidike...
kogelen, see juhtus lõikuskuul
kui mulle nagu printerisooja koduse ülesandega näppu
või
isegi sügavamale lõikas
üks linnaäär
ja kui sinna liiva või soola peale raputada
siis annelinn ongi nagu üks ja ainus
mida esimesena mäletada
(alustades ringteega, kobrutavad kollased ja punased ehitised
luhasamblal ja selle ees kanal nimega samuti anne
milles
aastaid hiljem üks vanaproua alasti ujumas käis
nüüd ta keha mu mälusopis kinnitohterdatud kujul
nende paikade all võib-olla veel tuksub
ei huvita tegelt )
no lõika välja
või siis rebi
kärsitu ja rebel aga muretu sest sa pole seal käinudki
tunned tehnikaid aga ma tunnen midagi muud
südamekujulisest
šabloonist vaatab läbi üks silm ja väljarebitu on äkitselt plehku pannud
(võib-olla
on aheldatud sellesse perverdist omaikuga üürikorterisse (asukohta ei avalda)
või
sai nuga maja nurgal, mille esimese korruse pisikeses elutoas tüdrukud siidrite
kihisedes
meenutasid
üht suuremat südamekujulise vanalinnaga asupaika
sealgi
olevat kunagi voolanud jõgi aga keegi pole seda oma ihusilmaga näinud
voolanud
teine siis juttudesse ja piltidesse
„siin
asus linapleegitusbassein!“)
Ma parem rebin siis.
Käed värisevad.