grafomaan kirjutab

armastan
pastapliiatsit ja spiraalvihikut,
mitte päikest ja tuuli.
nendest vaid eelkõige elektrienegiat saab.
P** see elekter,
mul on kirjutada vaja

kannibalide lõuna

"kas deemonid praevad peekonit

Beemoti karvadega koos?"

su mitte just imestunuim nägu ja näppude vahel mu näpud.

käputäis silmapilke kukub supi sisse

ning kunagi kadunud sukavardad torgivad.

"las olla," ütled,

"sa oled nii hõrgutav!"

arhitekti elu

ta tõuseb kohvilauast

nagu hauast

pöörab külge päikesele

näitab oma padjanägu

vot see on tema jagu

pannil praaduv munapudru

muutlik-kaduv nagu padu-

vihm või see päev

küll sa näed

ribakardinatriibud

õhuniiskusest viidud,

pesuvahendist liisund

ning need niidud

niiduk üle riisund

on majasid täis

ja majasid täis on

arhitekti elu.

(laulusõnadest ei saanud väga asja...)

mingi abstraktne kapriis

mina olengi suessi kriis.
näe, su esiisade stiihiad nirisevad
higina neist sinistest kraedest
jõeks või asjaks.
hubisev südame läikimine sütel,
mis see oli?
ma valetan.
mina olengi suessi kriis!
unustage eelnev
unustage see.