Solveigi dialoog

jah, me suhtleme veel.
rööbiti.
ma räägin temaga ja saan vastuseid,
kui tuul puhub sealt poolt,
täiesti teisest ilmast,
ütleks, et paralleelreaalsusest,
kuhu mina kunagi ei pääse vist

katsu sa väikene tüdruk hüpata ühelt rööpalt teisele
jalad ei ole nii pikad
saada võib aiai
ja õliseks kleit

võib-olla kunagi
kui oled suur

näe lind! näe rong! näe...

jah, me suhtleme veel.
suhtlustasandid omalaadsel kujul
mitte küll morse ega pi-keeles
aga peab lugeda oskama
õhust võtma
need lendlehed oled ju sina
sind ma tunnen
see maja on su mõtete välispind
näiteks


kohtume peagi
ma tean
kui raudteelane rööpad ristuma seab
aga me juba oleme koos
siin!
( näitab nimetissõrmega meelekohale)