ühe jaheda kevade luulu

See lugu. Kõrvaklappides, kõrvus, matab sahisevad kaselehed ja vuhisevad autod, sumiseva linnasfääri. Imelikud kassid ja naabermaja lapsed. 

Mu helesinine kleit. Ja mis peamine - mu helesinised tennised. Nii õhukese tallaga, et tunda on asfalti sooja embust. Terve maa embas mind. Päikeses praadunud munakivid: kes siin jäätist oli söönud, kes siidrit manustanud, kes itsitanud valjusti sõbra nalja üle, kes vaikinud piinlikult piieldes majade ülemisemaid aknaid, võib-olla ka katuseid. 
Hetkeks puudutasid paljad varbad harjumäe värskendavat muru. 

Siin maja ees. Siin on vari. Nii soe ja nii külm. Äkki oli see maikuu? Tüüpiline kõrgrõhkkond mere ääres.

Võin kinnitada. Me olime üks: Mina, maa ja taevas. Ja kõik ümbritsev oli samuti oluline. Tundsin millegi lõppu. Olin seepärast kurb. Tundsin millegi algust. Ma ei saanudki temast lõplikult aru - soojas päevaheleduses selline jahedus. Kuhugi pidin haakuma. Haakusin sellesse tuulde...