kehad ja kohad aka teretulemast minu maailma

sügisesed lehed
nad ju kinnitavad, et olen maailmanaba.
mulle piisab sellest momendist, ülejäänud 300lk on trükimust ja vahukoor

süda läheb pahaks

kui poleks mind poleks maailma
sedasamust mida loon
milles olen
mis olen

võin olla vastik bitch võin olla leebe armastaja
natuke kõike
öö su akna taga
uhuuu

selle maailma piirid on piiritlematud
kuigi näha on küll et 
minu enese sõrmed ja varbad
nina rindkere pepu
seal see mu maailm läheb
kohtub teiste maailmatega
vahel põrkub
vahel haakub
vahepeal, päris sageli, tuleb teed anda teistele erudeeritumatele
kantseliiti ei mõista, vene keel suhtlustasandil

seal see mu maailm on vahel päris põuane
ootab vihma ootab majanduskasvu

lõikab loorbereid vahel
ja lisab vürtsi

maitserohelist

jah rohkelt

palun

aga kõige kurvem oleks see kui
i'm nothing without you või without you i'm nothing
see oleks ühele maailmale paras põnts

aga seda ta õnneks olla ei saa

selles maailmas

leiavad sügisesed lehed alati 

tee uudiskümnise

ületamiseks

ühe jaheda kevade luulu

See lugu. Kõrvaklappides, kõrvus, matab sahisevad kaselehed ja vuhisevad autod, sumiseva linnasfääri. Imelikud kassid ja naabermaja lapsed. 

Mu helesinine kleit. Ja mis peamine - mu helesinised tennised. Nii õhukese tallaga, et tunda on asfalti sooja embust. Terve maa embas mind. Päikeses praadunud munakivid: kes siin jäätist oli söönud, kes siidrit manustanud, kes itsitanud valjusti sõbra nalja üle, kes vaikinud piinlikult piieldes majade ülemisemaid aknaid, võib-olla ka katuseid. 
Hetkeks puudutasid paljad varbad harjumäe värskendavat muru. 

Siin maja ees. Siin on vari. Nii soe ja nii külm. Äkki oli see maikuu? Tüüpiline kõrgrõhkkond mere ääres.

Võin kinnitada. Me olime üks: Mina, maa ja taevas. Ja kõik ümbritsev oli samuti oluline. Tundsin millegi lõppu. Olin seepärast kurb. Tundsin millegi algust. Ma ei saanudki temast lõplikult aru - soojas päevaheleduses selline jahedus. Kuhugi pidin haakuma. Haakusin sellesse tuulde...