rohus

läbi rohu


kas näed
meie elupäevade sulamist
aja sees
mitte midagi ei jää

lasen sul minna
ja sa lased mul
ma tahan sind

siia
käeulatusse
su keha
puruneb tolmuks
see laul
heliseb läbi môrade

lasen sul minna
lased mu sisse
tahan sind

Pasto

hämarad pöllumaad 
kaugete metsatriipude ja varjuva päikese kumaga
on mind näinud
nagu mina 
olen näinud neid
ütlemas sönu
mida öelda ei saa

unenäod vs naerunäod

erakordselt tuhm päev vôttis endaga kôik naerunäod kaasa. 

naerupallid on kadunud, valik puudub. 
kuidas ma nüüd sulle grin teen? 
on vaid morn ja igav hallus 
akna taga, akna ees, akna sees, minu sees. 
igavus, mis paneb sulguma endasse ja otsima endast üles need naerupallid
ja välgumihkli, et saaks vähemalt läita küünla sel ähmasel puhul.

ja siis märkasin neid kaskesid ja neid vahtraid. 
kôik emoticonid istusid vahtrapuu otsas ja naersid laginal. 
sa ei usu seda, sa lihtsalt ei usuks ja arvaksid, 
et ma olen hull.

Too much

too much people in facebook,
justnagu pariisi tänavatel
ütled sa ja me kobime skype¨i ümber. 

pariisis on eestlasi, kohalikke ja niggasid
ja üks alaealine uk kaunishing
kanaliäärtpidi kôndimas.

pariisis on vihm ja kodused ülesanded
ja sama on siin.
facebookis lihtsalt palju inimesi. 

kohtume sinisemas lahedamas skypes.
meie ja naerupallid.