rohus

läbi rohu


kas näed
meie elupäevade sulamist
aja sees
mitte midagi ei jää

lasen sul minna
ja sa lased mul
ma tahan sind

siia
käeulatusse
su keha
puruneb tolmuks
see laul
heliseb läbi môrade

lasen sul minna
lased mu sisse
tahan sind

aeg teab

ma tahan jälle elada

see hetk on valmis algama

su hukkamõist mind nukraks teeb

ma tean et õigustatud see

mu peidupaik on ignorants

mus tasa põleb ignorants

ja uuesti ma sünningi

ning pilvedel ma kõnningi

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

nii pimedusest lööduna

ma võimetu kõik taastama

kas suudlusest saab lunastust

kui piin ei toida unustust

kui jälle mõtled minule

ja varjuloor su ihule

vaob raskuse mis halvab sind

ja jalge alt kaob ära pind

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

veereb aeg ja pisaraid

kui armu lämmatand on hirm

siis vihkame kui ükskord külm

on hommik ärgates meil surm