tahaks luuletada
kokku
lehed hunnikutesse
koguda
vihmaveed lompidesse
tahaks luua
aga kõik on juba olemas
tahaks luuletada

lõpulugu: tiitrid tiitrid tiitrid liiprid liiprid...

ta võttis kesköise rongi
kuhu iganes
sõita kavatses
minu süles

ei tohi takistada teda uskumast
et ta ongi nüüd teel
kuhu iganes
kus külm tuul ei ulu akna vahelt
ega vihm peksa nägu segamini
metsloomad ei hulgu linnas
ja mina ei kao
kunagi

suur ööliblikas jälgib sind

ööliblikad ööliblikad
ööliblikad

näevad
vaatavad
valvavad ja valivad su und
punastest sõstardest
astronoomide sõrmeverest
vorbivad nägusid
su tootemloomade järgi

laperdavad pimedas ja valges
peopesadest pistikupesadeni välja
ei lahku su toast

nad on siin