Lihtne

"lihtne nagu ookean,
oleks see vaid!"
nagu merelaine
merekaru ei naine
piki rannikut kristalliläikeselt
pediküüritud varbail arglikult
kaldaid kompab
lonkab ja ohkab:
"küll ma ise paika loksun"

Hommikul kell pool seitse

sinu nägu hommikul kell pool seitse
nii hirmus lähedal minu näole
kuupaistes vôi tähesäras nagu marmorist me 
seisame siin tänavalaterna valgusvihus vôi
on see merelt lähenev kruiisitulede kuma
peegeldus millegil mille kohta küsin
kas need on pisarad
ja sa vastad midagi mis kôlab nagu jah

Joonistamissonimine

las ma joonistan su arrgotantsust

las ma

aga hoopis shokolaaditükkidega muffinid Ilmuvad

paberile ja mitte sinna, kuhu kirjutaks luuletust

saad korvi – paberkorvikesed köik endale jätta

kui aga soovid ma teen veel

jah

aga

las ma joonistan neid

sinu mustikasilmasid,

mis nagu kogemata tuunitud 

inverted colors - husky-koeralikult heledad

eriti kui nad on teki alt piilumas ja pisut

päevavalguskriitilised

las ma joonistan

las ma

kus mu käed nüüd siis on

vaimusilmas

sinu umber juba

ei saagi joonistada