aeg teab

ma tahan jälle elada

see hetk on valmis algama

su hukkamõist mind nukraks teeb

ma tean et õigustatud see

mu peidupaik on ignorants

mus tasa põleb ignorants

ja uuesti ma sünningi

ning pilvedel ma kõnningi

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

nii pimedusest lööduna

ma võimetu kõik taastama

kas suudlusest saab lunastust

kui piin ei toida unustust

kui jälle mõtled minule

ja varjuloor su ihule

vaob raskuse mis halvab sind

ja jalge alt kaob ära pind

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

veereb aeg ja pisaraid

kui armu lämmatand on hirm

siis vihkame kui ükskord külm

on hommik ärgates meil surm

Miski on oranž

kui miski on oranž siis on see öine Tartu

vihmas ja laternasõõrides sädelevad sillutised

lompides pisaratena foorituled ja neoonid 

sädemed vastutulijate silmades samuti

sel tänaval kus parasjagu kõnnin ja Tartu on nii oranž

kogu spekter ei anna sugugi kokku valge vaid oranži

ja oranž on ka vaade öösel aknast

ja pisut kollakam ehk Statoili esine

aga see ei mängi rolli

tartu soe rüpp

on mu pesa

kehad ja kohad aka teretulemast minu maailma

sügisesed lehed
nad ju kinnitavad, et olen maailmanaba.
mulle piisab sellest momendist, ülejäänud 300lk on trükimust ja vahukoor

süda läheb pahaks

kui poleks mind poleks maailma
sedasamust mida loon
milles olen
mis olen

võin olla vastik bitch võin olla leebe armastaja
natuke kõike
öö su akna taga
uhuuu

selle maailma piirid on piiritlematud
kuigi näha on küll et 
minu enese sõrmed ja varbad
nina rindkere pepu
seal see mu maailm läheb
kohtub teiste maailmatega
vahel põrkub
vahel haakub
vahepeal, päris sageli, tuleb teed anda teistele erudeeritumatele
kantseliiti ei mõista, vene keel suhtlustasandil

seal see mu maailm on vahel päris põuane
ootab vihma ootab majanduskasvu

lõikab loorbereid vahel
ja lisab vürtsi

maitserohelist

jah rohkelt

palun

aga kõige kurvem oleks see kui
i'm nothing without you või without you i'm nothing
see oleks ühele maailmale paras põnts

aga seda ta õnneks olla ei saa

selles maailmas

leiavad sügisesed lehed alati 

tee uudiskümnise

ületamiseks

tulipunktid / fööniks jälle ärkab

näe seal tumemustal elektripliidi klaaspinnal

punane täpp lööb hõõgvele

disaini üks viimaseid saavutusi mida

mõnikord händlida ei oska

näiteks kui ma tal seltsis külas käisin

ja see kõrgtehnoloogia kohe kindlasti

oli mõeldud helgematele peadele

tulevastele linnapeadele ja ninameestele

ptüi

praegu on ka mingid tulipunktid

punaseks läinud

punastavad tagasihoidlikult

kas anda tuld?

hagu juurde visata?

ma juba põlen ise

ma ju põlen ära

põlen läbi nii

lihtsate asjade mõjul

vot kuidas funksib praetud kartulipudru asemel
kopsude all roiete vahel 
sisemine tuli 

Hei, kuu

kui kallimat nagu kuuvarjutust näen

siis kallimaks ta vist sellest läheb

ja vahepealne aeg on valgusaastad

kosmilises kivikesi täis hämaruses

loodan, et ei lähe valgusaastatki

kui sina ja mina

ühel õhtul

jälle kohtume

samal ajal kui teised magavad

kui päike on päevased tegemised lõpetanud

ja meile on antud luba tappa

kõik ülejäänud isikud´

siin planeedil

peale meie

väike ööluuletus

on küll hilja

kuid mulle see üldse ei loe

parem hilja kui vara 

võib-olla parem

ka kui mitte kunagi

kuid 

liiga hilja 

täidlane kuu jälgib

su vedelevaid jalgu siin padjal

ja tekil ja laokile jäänud sokkide

lähedal

viivad 

teerajad mingisse abstraktsesse kohta

and it´s not a daydream...

Väljalõigatud Tartu

mu kobade näppude vahele kinni jäänud käärid värisevad veidike...

kogelen, see juhtus lõikuskuul

kui mulle nagu printerisooja koduse ülesandega näppu

või isegi sügavamale lõikas

üks linnaäär 

ja kui sinna liiva või soola peale raputada

siis annelinn ongi nagu üks ja ainus  

mida esimesena mäletada 

(alustades ringteega, kobrutavad kollased ja punased ehitised

luhasamblal ja selle ees kanal nimega samuti anne

milles aastaid hiljem üks vanaproua alasti ujumas käis

nüüd ta keha mu mälusopis kinnitohterdatud kujul

nende paikade all võib-olla veel tuksub

ei huvita tegelt )

no lõika välja

või siis rebi

kärsitu ja rebel aga muretu sest sa pole seal käinudki

tunned tehnikaid aga ma tunnen midagi muud 

südamekujulisest šabloonist vaatab läbi üks silm ja väljarebitu on äkitselt plehku pannud

(võib-olla on aheldatud sellesse perverdist omaikuga üürikorterisse (asukohta ei avalda)

või sai nuga maja nurgal, mille esimese korruse pisikeses elutoas tüdrukud siidrite kihisedes

meenutasid üht suuremat südamekujulise vanalinnaga asupaika

sealgi olevat kunagi voolanud jõgi aga keegi pole seda oma ihusilmaga näinud

voolanud teine siis juttudesse ja piltidesse

„siin asus linapleegitusbassein!“)

Ma parem rebin siis.

Käed värisevad. 

Absoluutide vahel on vahe

rumalpäine ja kahvanägune lõunaoode mul on juuksed pesemata

peegelpilt ei vasta iluideaalile

lihtsalt ütleb jou ja edasi ma ignon.

kretinismitunnused on mul küll üsna hästi varjatud

aga ikka

ma pean kahtlema ilmselges

kui hall on hall kui valge valge ja musta mustusest tekivad küsimärgid

eeskätt messageboxi

ja ikka ma pean kahtlema

kõigepealt sinus kas sa oled hea

kas sa päriselt oled hea mis on sinu headus

kas silmakirjalik olles saab ka olla hea?

kuidas üldse toimib headus teistes inimestes?

kui hea on hea? Mida see endast kujutab ja kas see

peab ühilduma minu ettekujutusega headusest

kas see headus on objektiivne või emohinnanguid andev

kas ma pean kahtlema ja küsima

ei pea ju

kahtlane