SPOTIFY keskkond

ulub tuul õues

ja ulgumeri sajab alla

erksas vihmametsa põues

soojas muusikavallas

vajutada play ja olla seal

laisiku nahas puuoksa peal 

vaimupesapaik huhuuuu

mul on vaja üht pesa
üht loomepesa
vaja
on mul
et loomus hubaselt sisse seada
tubliks enesekaemuseks ja -teostuseks
hädasti on vaja
jah tôepoolest
millepoolest siis veel? 
olen üks suur vaim
kellel vajaka pesapaik
et tasapisi lendama ôppida
hoogu vôtta
kasvada
on vaja
üks loomepesa mulle palun nüüd ja kohe 

!

kahe tule vahel / shit`s on fire

suurlinn pôleb ja sädeleb mu silmis
plink plink vastu pupilli
suur sinine silm silma vastu 
hammasratas hammasratta 
sibliva hamstri pöidade tööga
muundub (nagu silmamoondaja abiga)
môrvapaigaks see linn

olen kahe tule vahel
tuuuuut
ja ta sôidab minust üle nagu tank
ja ta tangib nagu kosmoselaev

vihma ja verd
veeres tol suurlinnaööl 

musternäidis

koerte haukumisest ja muruniidukite urinast
rôsked käänulised tänavad
nagu hallotsiongeenide järele lôhnaks
kui tuian mööda aedlinna
ja su südamesoppides ringi

nii et süda on paha
ja jääb ülepea seisma
iga haugatuse peale

aialippide pojengipuhmaste nende hammaste taga
on elundkonnad ja organismid ses samas rôskuses
värske erkrohelise rohujuure tasandil
kannatamas nagu me kôik 
nagu sina ja mina

ja mu rahutult jalutav keha
patseerib su vereringest 
mingiaeg minema

kalaelu

On minu selgrool kummalied teed

vallatlevaid kurve võtavad skeletis

võpatan kui ütleb arst,

et enam pole midagi teha

ja ma ikka jätkuvalt ujulas käin

kergeuskne basseinibeib

mul nagu uimed oleksid

ja voolujooned

trikool

ent

selgroog

ah mis sest enam!

arhaisme

aamen kirikus

on midagi muud

kui Aamen mida ütleb vanatädi

kui istun tema aia puu otsas.

ta ütleb, et tule alla ja aamen.

aga puuotsas olla nagu

aamen kirikus

saab küll

nii ma siin istun

ja oomenit
ootan

aedlinnaku-aegu

endaarust nagu 

mööda aedlinnakut

koerte haukumisest ja muruniidukite urisemisest 

rõskeid käänulisi tänavaid

käin tegelikult mööda su südamesoppe

ja ma ise ei teagi

mõtted on mujal

hajevil

kuigi ehmatan haugatuste peale 

aga kogu mu pisut rahutult jalutav keha

kaob su verest

vaikselt mingiaeg ära

hajub

Lihtne

"lihtne nagu ookean,
oleks see vaid!"
nagu merelaine
merekaru ei naine
piki rannikut kristalliläikeselt
pediküüritud varbail arglikult
kaldaid kompab
lonkab ja ohkab:
"küll ma ise paika loksun"

Hommikul kell pool seitse

sinu nägu hommikul kell pool seitse
nii hirmus lähedal minu näole
kuupaistes vôi tähesäras nagu marmorist me 
seisame siin tänavalaterna valgusvihus vôi
on see merelt lähenev kruiisitulede kuma
peegeldus millegil mille kohta küsin
kas need on pisarad
ja sa vastad midagi mis kôlab nagu jah

Joonistamissonimine

las ma joonistan su arrgotantsust

las ma

aga hoopis shokolaaditükkidega muffinid Ilmuvad

paberile ja mitte sinna, kuhu kirjutaks luuletust

saad korvi – paberkorvikesed köik endale jätta

kui aga soovid ma teen veel

jah

aga

las ma joonistan neid

sinu mustikasilmasid,

mis nagu kogemata tuunitud 

inverted colors - husky-koeralikult heledad

eriti kui nad on teki alt piilumas ja pisut

päevavalguskriitilised

las ma joonistan

las ma

kus mu käed nüüd siis on

vaimusilmas

sinu umber juba

ei saagi joonistada

Tühimik magamistoas

sügis käib alla
kell käib edasi
Tik-tak
prõmmimised kõrvatrummidel
kajatused kuulmekäikudes
Põrkudes vastu aknaklaasegi
tik-tak
täidavad sekundid tühimiku
vaikses magamistoas

ja ma kujutlen ei ma lausa näen
sa istud voodiserval 
rüüpad kakaojooki
sõrmed kramplikult kruusiümber
justnagu eelmisel sügisel enne
kui jätsid selle toa selle elu
selle tühimiku

tik-takkk

Sinu saade

muudkui sina sina sina

ja veelkord sina

kuidas tegid seda ja teist

ja lôpuks olid kaputt

kuulan noogutan kuulen

ohkan

ei kuula

rohus

läbi rohu


kas näed
meie elupäevade sulamist
aja sees
mitte midagi ei jää

lasen sul minna
ja sa lased mul
ma tahan sind

siia
käeulatusse
su keha
puruneb tolmuks
see laul
heliseb läbi môrade

lasen sul minna
lased mu sisse
tahan sind

Pasto

hämarad pöllumaad 
kaugete metsatriipude ja varjuva päikese kumaga
on mind näinud
nagu mina 
olen näinud neid
ütlemas sönu
mida öelda ei saa

unenäod vs naerunäod

erakordselt tuhm päev vôttis endaga kôik naerunäod kaasa. 

naerupallid on kadunud, valik puudub. 
kuidas ma nüüd sulle grin teen? 
on vaid morn ja igav hallus 
akna taga, akna ees, akna sees, minu sees. 
igavus, mis paneb sulguma endasse ja otsima endast üles need naerupallid
ja välgumihkli, et saaks vähemalt läita küünla sel ähmasel puhul.

ja siis märkasin neid kaskesid ja neid vahtraid. 
kôik emoticonid istusid vahtrapuu otsas ja naersid laginal. 
sa ei usu seda, sa lihtsalt ei usuks ja arvaksid, 
et ma olen hull.

Too much

too much people in facebook,
justnagu pariisi tänavatel
ütled sa ja me kobime skype¨i ümber. 

pariisis on eestlasi, kohalikke ja niggasid
ja üks alaealine uk kaunishing
kanaliäärtpidi kôndimas.

pariisis on vihm ja kodused ülesanded
ja sama on siin.
facebookis lihtsalt palju inimesi. 

kohtume sinisemas lahedamas skypes.
meie ja naerupallid. 

aeg teab

ma tahan jälle elada

see hetk on valmis algama

su hukkamõist mind nukraks teeb

ma tean et õigustatud see

mu peidupaik on ignorants

mus tasa põleb ignorants

ja uuesti ma sünningi

ning pilvedel ma kõnningi

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

nii pimedusest lööduna

ma võimetu kõik taastama

kas suudlusest saab lunastust

kui piin ei toida unustust

kui jälle mõtled minule

ja varjuloor su ihule

vaob raskuse mis halvab sind

ja jalge alt kaob ära pind

oh aeg,

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

oh aeg

sind on hirmsalt haavatud

teab aeg

mis on haav

mu arm

mu arm

veereb aeg ja pisaraid

kui armu lämmatand on hirm

siis vihkame kui ükskord külm

on hommik ärgates meil surm