baaria

daam, sind näen
muidugi ma näen sind
kuis hoolitsevalt likvideerid
tühja õlleklaasi mu nina eest
kuis kujutan ette sind põlle ja tolmuharjaga
mind kõdistamas
siit ja sealt
nii jah
nii
aga nüüd läheb uus õlu
enne kui lähen mina

Did u put sth in my drink

I’m holding my breath
I’m in 7th heaven
Standing on a stairway
Little scared to fall

I’m holding my breath
i'm in underwater love
Blurry all around
Tends to selfdestruction

Is it coffee
Is it energydrinks
Or just love

Coudn’t sleep very well
Didn’t sleep at all
Need to drink more coffee, drink all i can
Til the end

And its getting worse
And what’s the source..
Is it cofeee, i’ve drunk too much today, is it energydrinks, don’t think so cause i don't remember drinking that today, did you put something in my drink? Did anyone put something in my drink? Or is it just love? I don’t think so, i don't know. But who knows? I don’t know? Is it love, i don’t know, who does know, i don’t know, is it love, can’t say no, is it love...

Is it coffee
Is it energydrinks
Or just love

Solveigi dialoog

jah, me suhtleme veel.
rööbiti.
ma räägin temaga ja saan vastuseid,
kui tuul puhub sealt poolt,
täiesti teisest ilmast,
ütleks, et paralleelreaalsusest,
kuhu mina kunagi ei pääse vist

katsu sa väikene tüdruk hüpata ühelt rööpalt teisele
jalad ei ole nii pikad
saada võib aiai
ja õliseks kleit

võib-olla kunagi
kui oled suur

näe lind! näe rong! näe...

jah, me suhtleme veel.
suhtlustasandid omalaadsel kujul
mitte küll morse ega pi-keeles
aga peab lugeda oskama
õhust võtma
need lendlehed oled ju sina
sind ma tunnen
see maja on su mõtete välispind
näiteks


kohtume peagi
ma tean
kui raudteelane rööpad ristuma seab
aga me juba oleme koos
siin!
( näitab nimetissõrmega meelekohale)

ühe jaheda kevade luulu

See lugu. Kõrvaklappides, kõrvus, matab sahisevad kaselehed ja vuhisevad autod, sumiseva linnasfääri. Imelikud kassid ja naabermaja lapsed. 

Mu helesinine kleit. Ja mis peamine - mu helesinised tennised. Nii õhukese tallaga, et tunda on asfalti sooja embust. Terve maa embas mind. Päikeses praadunud munakivid: kes siin jäätist oli söönud, kes siidrit manustanud, kes itsitanud valjusti sõbra nalja üle, kes vaikinud piinlikult piieldes majade ülemisemaid aknaid, võib-olla ka katuseid. 
Hetkeks puudutasid paljad varbad harjumäe värskendavat muru. 

Siin maja ees. Siin on vari. Nii soe ja nii külm. Äkki oli see maikuu? Tüüpiline kõrgrõhkkond mere ääres.

Võin kinnitada. Me olime üks: Mina, maa ja taevas. Ja kõik ümbritsev oli samuti oluline. Tundsin millegi lõppu. Olin seepärast kurb. Tundsin millegi algust. Ma ei saanudki temast lõplikult aru - soojas päevaheleduses selline jahedus. Kuhugi pidin haakuma. Haakusin sellesse tuulde...